JEAN-JACQUES ROUSSEAU "Ühiskondlikust lepingust"
seadustest. Poliitiline sõda oli ühtlasi usuline. Ühe rahva Jumalal polnud
mingeid õigusi teiste rahvaste üle. Kuna kõik religioonid olid seotud ainult
selle riigi seadustega, mis neid ette kirjutas, ei saadud rahva usku muuta
teisiti, kui teda alistades; vallutajad olid tollal ainsad misjonärid. Kui vaadelda
religiooni seost ühiskonnaga, mis on kas üldine või üksik, siis näeme, et ka
religioon võib jaguneda kaheks liigiks – inimesereligiooniks ja
kodanikureligiooniks.
Õigus, mille ühiskondlik leping annab suveräänile alamate üle, on piiratud
üldise kasuga. Seega peavad alamad suveräänile oma vaadete kohta aru
andma ainult neis küsimustes, mis omavad tähtsust kogu ühiskonna jaoks.
Nüüd, kus enam ei ole ega saagi olla puhtalt rahvuslikku religiooni, tuleb
sallida kõiki teiste suhtes tolerantseid usundeid, kui vaid nende dogmad ei
käi vastu kodanikukohustustele.