Õiguse üldteooria
ajaloo erinevatel etappidel on olnud. Eelkõige nimetaksin siinkohal märksõnana
universaalsust. On alles 20. sajandi saavutus, et inimest on õiguslikus mõttes hakatud
käsitlema universaalselt kui õiguse subjekti. Varasemast aga mäletab inimkond ka aegu, kus
orje, naisi, lapsi, välismaalasi jne ei peetud õiguslikult inimesteks – õiguse subjektideks või
siis tehti seda piiratult.
Küsimus inimesest õiguses tähendab ka küsimust inimesepildist õiguses – kuidas siis “ainsat
tõelist õiguse subjekti” õiguses mõistetakse. Ka see on läbi aegade olnud väga erinev
(loomulikult ei saa unustada ka ruumimõõdet – ka tänapäeval erineb nt õhtumaa ja
islamimaailma inimesepilt oluliselt, et mitte öelda diametraalselt). Tänapäeva läänemaailma
inimesekäsitlus lähtub aga inimesest kui mingi grupi liikmest – kollektiivinimesest. Inimene
on alati seotud mingi sootsiumiga ja tema individualism on piiratud.
annaabi.ee 
