Elo Viiding
Päris palju on mälestuslikkugi. Ega need tekstid just helged pole,
pigem painavad, võitlus vaheldub resignatsiooniga. Elu on "vastupidavuse pidevus": "Maa peal
peab sadama lund su isa ja ema peale, / su õdede su vendade peale, / su kodu su keha peale, su
verejälgede peale, sinu hingearmidele, / ja ise pead tulema koju kulla ja karraga kaetud, / laetud
lahtise käega." Aja külge aheldatud elu on ränk, sellele ei tohi oma inimlikku nõrkust näidata:
"Tean, kui olen hooletu, inimeselik, iga ilm / võib võtta mu nägemise." "On sõnatus kasvama
läinud ja sõnad on leppinud," hüüavad raamatu viimsed read resignatsiooni.
Suur väike ja väike suur kavakindel eepos, milles tänaste illusioonide paljastamine,
internetimängud ja marketite unistused integreeritud inimese igavikule allajäämise lukku.
Tegelikult ootaks Elo Viidingu paletti ka natuke helgemaid toone, mis luulevoogu
mitmekesistaksid. Aga kus sa ühte raamatusse kõike kokku saad.1
annaabi.ee 
