Viivi Luik "Varjuteater"
Seal
on see enesestmõistetav, et inimese teavad, kust nad pärit on ja kes on nende
esivanemad.
-- Pärast teie esimeste tekstide ilmumist tõusite kohe kriitikute huvi keskmesse,
imelapse staatusse. Kuidas see kõik tagantjärele vaadates teile on mõjunud?
-- Mitte kuidagi. Ma teadsin, et mul on pikk tee käia, enne kui ma suudan seda
väljendada, mis minus sõnalist väljendust otsib. Ma ei kirjutanud mitte selleks, et
teised mind kiidaks, vaid selleks, et väljendada seda üht ja ainsat inimesekogemust,
mida ainult mina võisin väljendada. Nii nagu igaüks väljendab oma üht ja ainsat
inimesekogemust, sest muud kogemust tal ei ole.
-- ,,Varjuteatris" tuleb juttu 16-aastasest Viivist, kes õhtul läbi lumesaju tulles
kirjanike majast varju leiab. Väga dickenslik. Aga kuidas see lugu algas, mida te
sinna Harju tänavale üldse tegema läksite? Käsikirja viima?
-- Lahkusin kodust. Läksin laia ilma õnne otsima. Jah, just nii, nagu Dickensi
romaanides või nagu muinasjutus
annaabi.ee 
