Teiseks minu lemmikuks " mälestuskilde" (1968). See oli väga huvitav kokkupanek inimeste tegevustest ja emotsioonidest, mis neid valdasid.. Omamoodi mosaiikne teos. Kui seda esimest korda vaatasin, ei süvenenud väga, kuna tundus selline kastikeste lappimine üksteise peale, kuidagi vägivaldselt vahele surutud inimeste figuuridega, mis ise ka tundusid sellised üksluised ja tuimad. Kuid hiljem uuesti mööda minnes hakkas tunduma nagu iga inimesekene seal vahel vaataks mulle otsa ja näitaks midagi endast. Järsku tundusid nad kõik väga elavad, kuid erinevast eelmisest lemmikust olid nad kõik kurvad ja kohati isegi meeleheitel, Tundus nagu nad olid elanud rasket elu, nad näisid kurnatud ja väga väsinud. Mulle jättis see kompositsioon kuidagi väga kurva meel, . kuna need panid tõepoolest mõtlema selle üle, kui üksildane võib üks inimhing ikka olla. Arvan, et tegu oli huvitava ja väga mitmekülgse näitusega
(võimetus rääkida) inimene saab aru kõnest, mida talle räägitakse, aga ise kõnega vastata ei suuda (tekib ajuinsuldi tagajärjel). 1861. aastal broca näitas, et aju piirkonna kahjustusel ei suuda inimesed kõnelda - motoorne afaasia. Võrreldes kahjustusekohta ja kliinilisi tunnuseid, tehti kindlaks, kus kohas ajus vastavat funktsiooni juhitakse. Ajukaardi töötasid välja Penfield, Rasmussen, Fasper. Homunkulus inimesekene. 2) Sensoorne kõnekeskus ehk Wernicke Wernicke näitas, et oimusagaras asub piirkond, milla kahjustusel ei saada kõnest aru, aga rääkida suudetakse. Sensoorne afaasia! Kõne on spontaanne. Paikneb kuulmiskeskuse vahetus naabruses. 3) Sekundaarne ehk teisane motoorne ala (kutsutakse ka kõne vokaliseerimise piirkonnaks). Ta paikneb eesmises tsentraalkäärus. Seal, kus juhitakse keele motoorikat kõnelemisel.
annaabi.ee 
