"Hullus ja Arutus" Michel Foucault
Klassikalises kogemuses puutus inimene kokku eksituse kaudu, mis tähendab,et
hulluseteadvuses sisaldus paratamatult tõekogemus. Hullus oli eksitus,tõe absoluutne
kaotamine.
XVIII sajandi lõpul võib näha üldjoontes välja visandumas uut kogemust, milles inimene ei kaota
hulluses mitte tõde ,vaid oma tõde. Enam ei kao tal käest maailma seadused , vaid ta ise eksib
eemale omaenese olemuse teadusest. Inimenehakkab kalliks pidama kõike teda ümbritsevat.
Kahtlemata just siit saab alguse luksus- kiindumus tohutusse hulka ülearustesse asjadesse .
(tekib seisund kus inimene ei leia rahu ennem ,kui tal on kõik asjad, isegi need mida ta tegelikult
ei vaja. ) Hulluses on inimene lahutatud oma tõest ning pagendatud ümbruse vahetusse
presentsusesse, kus ta ennast kaotab. Kui klassikalise ajastu inimene kaotas käest üldise tõe ,
annaabi.ee 
