arvestades pole see ka päris võimatu. Euroopast leiti vaaraosipelgas esmakordselt 1828.a. Inglismaal kaminakivide vahel pesitsemas. Vähem kui 150 aastaga on vaaraosipelgas, tänu inimese tahtmatule kaasabile, jõudnud kõigile mandritele ja vallutab üha uusi alasid. Troopikas elab vaaraosipelgas peamiselt vabas looduses, pesitsedes mullas, kivide all, teiste sipelgate ja termiitide pesades, kuid tungib ka inimelamutesse. Euroopas on külmakartlik vaaraosipelgas täielikult kolinud hoonetesse. Mida kaugemale põhja poole, seda rohkem on ta levik seotud asulate ja linnadega, kus leidub köetavaid hooneid. Suurlinnades elab ta ka tänavate all, soojustrasside läheduses, levides neid kommunikatsioone pidi majast majja, kvartalist kvartalisse. Ükski meil looduses elav sipelgas ei sarnane suuruselt, värvuselt ega kehakujult vaaraosipelgaga
Kaelushiir on levinud kogu Euroopas ning ta elupaikadeks on eelistatult laialehised lehtmetsad, võsad ja põõsastikud, samuti pargid, aiad ja põllud. Tihedat metsa ta aga väldib. Kaelushiir elab sügavates urgudes, mis asuvad puude juurte vahel ja millel on mitu väljapääsu. Oma urud kaevab hiir ise, kuid ta võib asustada ka kände, puuõõnsusi ja puuriitu. Talvel pole harvad juhused, kui kalushiired tungivad tallidesse ja lautadesse ning isegi inimelamutesse. Kaelushiir toitub enamasti seemnetest - pähklitest, tõrudest ja kastanitest, kuid on võimeline murdma ka konni, sisalikke, hiiri ja linnupoegi. Talveks soetavad nad omale mitme kilogrammi raskusi seemnetagavarasid, mis peidetakse urgudesse või puuõõntesse. Maapinnal liigub kaelushiir pikkade hüpetega. Samal ajal on ta ka osav ronija, kes võib liikuda vabalt puudel ja põõsastel, mitme meetri kõrgusel maapinnast. Teda on aga raske tabada, sest ta tegutseb vaid öösiti.
annaabi.ee 
