Viimne ratsu .
eksinuna.
Olen viimaen külapoeet ma,
lihtne laulude lausadest sild.
Päeva lahkumispalves mind veetma
kutsub kaskede viirukipild.
See salm ei saa küll pärineda kelelgi muu kui Jesseenini sulest. Tema loomingus
domineerivad loodusteemad, seal kujuyatud pildid kirjeldavad just mehe kodukohta Rjazani
ümbruses. Kuid 20. sajandi algus oli Venemaal tormiliste muutuste aeg, kiirenema hakkas
industrialiseerumine, muutes venemaa tööstusühiskonnaks, aian enam iniemsi vooris
linnadesse, seal oli juba üles kasvanud põlvkond, kes tundis ainult korstanid ja telliseid.
Lõputud põllud ja metsad ei tähendanud neiel enam midagi, tekkisid uued suuand ka luules,
mis ülisatsid tehnikat, millega kaasneb uus ja parem aeg. Sellistes oludes jäi Jesseenin
teisitimõtlejaks, olles kui hobune, msi ei jõua vedurile järele.
Liigub kuuldus, haarab ümber randme,
trügib kõrva, näkku pritsib solki.
Räägitakse tahtejõud on langen
meie noorsool, kujutlege nolke!
annaabi.ee 
