Eesti keeleteadlane Julius Mägiste
Näiteks võib tuua naabermurrete ja -keelte
ülevaated „Ingerisoome Kurgola murde fonoloogilise süsteemi kujunemine” (Leppik 1975),
„Isuri keele ajalooline foneetika ja morfoloogia” (Laanest 1986), „Kirderannikumurre” (Must
1987) jt. Eesti Ingeri keelekujusid käsitlenud magistriväitekirja väärtust iseloomustatakse ka
sõnaga „igavene” (Viitso 2000).
Uurimuses eneses oli käsitletud kaheks alamurdeks jagunev keelepruuk: kreeka-katoliku usku
ingrikud ehk isurid ja soomlased-luterlased. Mõlemad keelekujud hõlmavad endasse
läänemeresoome keelelisi nähtusi ning keeleteadlane oli registreerinud need äärmise täpsusega.
Mägiste sõnade järgi osad viitasid rohkem soome keele, teised isuri-karjala suunda. Palju tuttavat
leidus ka eesti keelega, näiteks pikad vokaalid aa ja ää (Eva saar 2015).
Teadlasel õnnestus edukalt leida mitmeid luterlaste ja kreeka-katoliiklaste keelepruukide