Taani raamatukultuur
Suurima lugejaskonna poolehoiu
võitis sajandi teisel veerandil Bernhard Severin Ingemann (1789-1862) ajalooliste
romaanidega ,,Valdemar Seier" 1826, ,,Eerik Manved'i lapsepõlv" 1828, ,,Kuningas Eerik ja
rahutud hinged" 1833, ,,Taani prints Otto" 1835, lisaks jutustavad luuleteosed ,,Valdemar suur
ja tema mehed" 1824, ,,Kuninganna Margareeta" 1836, ,,Holger Danske 1837. Nende teoste
eeskujuks olid inglise kirjaniku Walter Scott'i ajaloolised romaanid. Ingmanni vaimulikud
luuletised ,,Hommiku- ja õhtulaulud" (1839) ilmutavad Jumala ligiolekut märkavat
kiidumeelt. Lõpuks oma lühijuttudes, eriti aga oma hilisemas romaanis ,,Külalapsed" (1852)
on ta teinud järelandmisi ka kaasaegse tõsielu kujutamise suunas, mida hilisem taani kirjandus
oli hakanud harrastama.
Umbes 1825. a. alates võib märgata taani kirjanduses uue maitsesuuna tekkimist. See ei
tähendanud loobumist romantismist, vaid sisemisi ümberkorraldamisi selle kirjanduslikes
annaabi.ee 
