Tõde ja Õigus II Terve tekst
Niisugused on need juudi vigurid.
Sellepärast pole vaja igakord uskuda, kui mõni ütleb, tema on inglane, sest mõni inglane võib
ka juut olla."
Nõnda selgitas härra Maurus oma poistele inglase ja juudi vahet. Ja kuigi need sellest palju
targemaks ei saanud ega direktori sõnu kuigi tõsiselt ei võtnud, sest tema oli ainuke isik siin
asutises, kelle sõnu kõige vähem tõsiselt võeti, ometi jäi midagi kuhugi rippuma. Jah, Indrekki
mõtles: miks nimetab ta end inglaseks, kui ta on tõepoolest juut? ja kui ta luiskab selles, ehk ta
luiskab siis ka muus?
Seega pääses härra Maurus ikkagi oma eesmärgile lähemale -- Solotarskit hakati vähema
huviga kuulama ja tema tarkusest ei peetud enam endiselt lugu. Juhtus isegi seda, et kui ta
kõneldes lauale ronis, siis ta sealt maha karjuti, nagu peetaks mõnda miitingut. Aga huvi nende
suurte nimede vastu, mis olid liikuma lastud, ei kahanenud, vaid võttis aina hoogu, nagu