Näota kurjus Arutlev kirjand noortest veebikeskkonnas Noored veedavad paratamatult suure osa oma vabast ajast televisiooni- ja internetimaailmas. Nad on sõltuvuses infovoolust ja ja virtuaalühiskonnast. Internetikeskkonnas saab noor kujundada enda avaliku minapildi ning portfoolio, mida maailmale näidata. Veebivõrgustiku abil saavad teismelised omavahel kiirelt ja mugavalt ilma otseste barjäärideta suhelda. Televisioon toob nooreni meelt lahutavaid saateid ja uudiseid, mille abil saab teadvustada ülejäänud maailmast. Eesti noor on interneti kasutamise osas väga aktiivne, kuid kas noor mõistus saab enesele teadvustada ja läbi näha
punkaritele oli sissepääs tasuta.58 Freddy Grenzmann meenutab, et lisaks 1988. aastal Tartu Lauluväljakul toimunud punkfestivalile oli 1988-1990 Jakobi mäel skvotitud majas ateljeepind, mida punkarid nimetasid Segasumma suvilas ning kus punkaritele meeldis koguneda, aega veeta ning isegi maalida.59 Intervjueeritavad mainivad ka, et Tallinna ja Tartu pungil ning punkaritel oli erinevusi. Eero Tamm sõnab, et tema arvates tulenes Tallinna ja Tartu punkarite erinevus eelkõige erinevast infovoolust: Tallinnas saadi Rootsis, Soomes ja mujal Läänes elavate sugulaste kaudu välismaa plaate ja ajakirju, mistõttu Tartus oldi Tallinna punkarite peale isegi kadedad. Väiksema Lääne mõju tõttu leiutasid punkarid Tartus ise oma ettenägemise järgi endale reegleid ja riietust. Tamm mainib, et tavaline oli vanade ning moest läinud pintsakute pahupidi kandmine ning kõiksugu jaburate aksessuaaride riietele lisamine (näiteks kinnitada
annaabi.ee 
