pragmaatilist ja pluralistlikku süsteemi ning soovi vältida võimukandjate kontrolli isikuandmete kaitse üle. Privaatsuse kaitse allikaid tuleb otsida nii föderaalkongressi tegevusest kui kohtutest, lisaks on osariigid sageli kehtestanud oma norme üksikisiku privaatsuse kaitseks. Nii ongi tulemuseks erineva sisuga õigusallikad sõltuvalt konkreetsest andmetöötlemise situatsioonist. Ühtsem on regulatsioon avalikus sektoris. USA-s on privaatsuse kaitse üks väheseid erandeid informatsioonivabaduse suhtes ning USA seadused püüavad üksikisikut kaitsta pigem riigipoolsete kuritarvituste eest informatsioonivabaduse piiramisel, erasektoris kehtivad isikuandmete kasutamise osas vaid teatud eriseadustega sätestatud piirangud. USA konstitutsioonist ei tulene otsest õigust privaatsusele. Ülemkohtu praktika eraelu kaitsel on ebastabiilne ning selline kaitse on piiratud, sest kaalumisel teiste õigustega, mis on konstitutsioonis otseselt sätestatud, jääb eraelu kaitsmine neile alla.
NSA USA Riikliku Julgeoleku Agentuur (NSA) on sõna otseses mõttes saladuste koda. Selle arhiivis peitub terve rahvusvaheliste luureandmete varamu, mille on kokku kandnud üle maailma paiknevad pealtkuulamispostid ja kõikjal tegutsevad agendid. NSA tegeleb sideluurega (SIGINT), kaasa arvatud USA riikliku julgeolekut riivavate rahvusvaheliste sideoperatsioonide salajane jälgimine. NSA on ülisalajane organisatsioon ning aastakümneid eitati ametlikult, et midagi seesugust üldse eksisteerib. Informatsioonivabaduse Seaduse (FOIA) alusel esitati NSA-le taotlus väljastada neile teada olevad andmed ,,reisiparvlaeva M/V Estonia asjus, mis uppus Läänemerel Eesti ja Rootsi vahel 28. Septembril 1994". Selgus, et on olemas kolm asjakohast dokumenti kokku seitsmel leheküljel. Nende avaldamine on keelatud. ,,Nimetatud dokumendid on salastatud, sest nende avaldamine võib usutavasti tekitada riiklikule julgeolekule tõsist kahju," nentis NSA. Lisaks on neil märked ,,Salajane" ja ,,Ühtki
annaabi.ee 
