Eesti kunst 1980ndad
arenguvariandid, millel tihti puudus arengulooline põhjendus nii ühiskonnaskui kunstis eneses. Need
lõpmatud kontekstid, mida oskas „lugeda” ainult kohalik kultuuripublik, tekitasid kunsti ümber nagu tühja
ruumi. Eesti kunsti kaitsemehhanism oli püstitamas elevandiluutorni, mis uhke üksiklasena muu elu kohal
kõrgus. Semiootikud on analoogilis aegu kultuuris kirjeldanud kui „teatud kunstisuundumuse informaatilise
reservuaari” ammendumist, mis tähistab ühe arenguetapi lõppu, mil kunst ise muutub kunstiaineseks ning
kultuur tervikuna pöördub enesereflektsiooni ja enesetunnetuse poole.
5. Kümnendi teisel poolel peamiselt noortekunstis hakkas domineerima nn. teispoolsete võimaluste –
mütoloogia, legendide, iseenese alateadvuse kasutamine. Tegemist ei olnud ainult postmodernismiga
kaasas käiva alternatiivsuse ja kõikjale leviva ambivalentsusega, ka kohalik surutis ja suletus sundisid
annaabi.ee 
