„Informatsioon on kaasaegse maailma religioon“
avaldama. Teated geiparaadidest või abielurikkuvatest kirikupeadest ei suuda mind enam
kõigutada rohkem, kui vaid ühe tülpinud ohkega. Nõustun Raagiga, et paraku ei ole enam
tarbija esimene kriteerium ajakirjanduse faktitäpsus ning tihtipeale ei oskagi inimene
informatsiooni kasutada millekski muuks, kui vestluseks sõprade seltsis.
Mida ikkagi siis tähendab see informatsiooni meile religiooniks olemine? Mina
defineeriks seda järgmiselt: nn inforeligioonis on selle järgijate vaimutoiduks informatsioon,
mida kõik aplalt nõuavad, kuid kätte saades ei vaevuta seda isegi mitte seedima, vaid lastakse
ühest kõrvast sisse, teisest välja. Tolle religiooni jumalaks oleks infoallikas, mida tarbija
tõsimeeli olenemata allika usaldatavusest usub ja kummardab. Kahjuks tundubki mulle
tänapäevane infoühiskond selline. Kõik peab olema kergelt ja kiirelt kättesaadav, samas kui
annaabi.ee 
