Või leppida sellega ning teha keskpärast tööd enese ja lähedaste ära elatamiseks, tundes rõõmu elu lihtsusest? Need on küsimused, mille üle peaks minu arvates iga inimene vähemalt korra elus pikemalt mõtlema, pannes paika enda versiooni tulevikust. See kindlasti muutub tänu juhustele ning liigub oma rada pidi, kuid vähemalt ei pea siis enam nullist pihta hakkama. Mis oleks maailm üksikisiku jaoks, kes teab kõike? Kui ta sellest infokogusest ei plahvataks, oleks siiski kogu selle faktihunnikuga vähe teha. Et olla edukas, tuleb luua sidemeid ja seoseid mõistete ja nende praktiliste väärtuse vahel, tuleb mõista, millistest teadmistest üldse abi on. Seetõttu hindan tarkusest olulisemaks kavalust, mis tegeleb pigem seoste kui faktide endaga. Teades fakti, et mitokonder toodab raku elutegevuseks vajalikku energiat vajan ma siiski seoseid teiste ainete ja ideedega, et tulla lagedale ideega energia kunstlikuks stimuleerimiseks
sensoorse mälu), operatiivmälu (inimese lühimälu) ja välismälu ehk kõvaketta (inimese püsimälu). Paralleelse hajutatud töötluse mudel käsitleb inimese mälu kui arvuti suure mälupesade arvuga analoogi, kus korraga mitmest tunnusest lähtuv maatriksi tüüpi päring võtab potentsiaalsele vaatlusele piiratud koguse tegelikult säilitatavast tohutust infohulgast ning mis ühe lisatunnuse lisamisega võib sellest piiratud infokogusest valida välja ainult konkreetse infoosakese nagu ülalkirjeldatud näitest tulenes. Mälu konnektsionistliku mudeli heaks küljeks on see, et ta suudab arvesse võtta keerukat õppimist. Selline keerukas õppimine võib seisneda kategoriaalse informatsiooni omandamises (uue informatsiooni sobitamine juba eksisteerivate kategooriate alla) või uute kategooriate loomises või seniste täpsutamises. Märkused: © AAVO LUUK 2003 - 2004
annaabi.ee 
