Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
1312). Riia
peapiiskopi kaebuse järele on ordu Saaremaal palju tuhandeid inimesi, rauku ja lapsi tapnud
(Reg. 710, a. 1305).
Sarnased kaebused esinevad ka 1305. a. kaebekirjas (U. B. 616): ordu ei kaitse paganate
pealekippumiste eest, ei luba koguni, et kerjusmungad ,,paganaile ja vastristituile (paganis et
neophitis) Jumala sõna kuulutavad. Veel 1325. a. kordab paavst Johann XXII seda etteheidet, et
ordu ei lase oma alal vabalt kuulutada Jumala sõna ,,paganaile ja uskmatuile" (paganis et
infidelibus, U. B. 700). 15. XI. 1336 käsib Tartu piiskopp Engelbert paavsti nimel muu seas, et
säärast takistust ei tohi olla jutlustamiseks ,,paganaile ja uskmatuile" (paganis et infidelibus, U.
B. 778).
Ristiusu maksvuse ja tunnustuse küsimuse vaatlusel peame silmas pidama ka asjalugu, et
üleskutsed ristisõdadele Liivimaale ei kustu ka pärast piiskopp Albertit veel kaugeltki;
vahetevahel korduvad nad aasta aasta järel, nagu seda näitavad paavstide sellekohased kirjad,
näit