Tammsaare ja Gailit elulugu
komismi sootuks hõre, kuigi seda siin-seal aimab esinevat. ,,Vanade ja noorte" realistlikud või
naturalistlikud lood küll ei põlga teatud üksiksituatsioonide (eide-taadi magamaheitmise
pusklemine aseme pärast, kuni eit hoopis voodist pudeneb, ,,Kahes paaris ja ühesainsas" jm.)
ja väljenduste koomilisust, mis tahtmatult kaasub lihtlabase keskkonna eluviiside ja
harjumuste kujutamisele (hõlpsasti viidav Hobbes-Groos'i ,,inferioorsest üle oleku tunde"
valemi alla). Ta impressionistlik-psühholoogilistes novellides on olulisim sõnademäng;
mõned situatsiooniveidrused, mis langevad murrangukärsitust põdeva noorsoo hoogtujude
arvele (veidrad luuletamisstseenid loos ,,Üle piiri" jm.), ei arene ilma sõnakoomika
täienduseta kuigi kindlapiirdeliseks. Küll aga leiame koos sõnamängu arenemisega ilmekaid
humoristlikke seisukordi hilisemas üleminekuteoses ,,Kärbes" (Kulno kõne stseen isamaalikul
annaabi.ee 
