Faagiteraapia
antibiootikumide doosile. Kuid kuna faagide hulk ei lange peale manustamist patsiendis, siis ei
anta bakteritele ka võimalust aktiveerida vastavaid resistentsuse geene. Lisaks kulub faage palju
vähem bakterhaiguste ravimiseks kui antibiootikume, seda tänu nende iseseisvale ja kiirele
replitseerumisele patsiendis (Carlton, 1999). Probleemiks on aga see, et faagide levik sõltub
peremeesorganismist, nad replitseeruvad ainult infektsioonisaidis ning sihtmärk patogeeni
puudumisel ei jää nad organismi püsima (Nobrega et al., 2015).
Antibiootikum on kindla koostisega ja muutumatu keemiline ühend ning seetõttu ei suuda ta
kohaneda bakterites toimuvate mutatsioonidega. Kui bakter on muutunud resistentseks mõne
antibiootikumi suhtes, siis jäävad tekkinud resistentsuse geenid püsima bakterirakku ning neid
geene võidakse edasi anda ka teistele nii sama kui võõra liigi bakteritele. Faagid on aga „elusad“