"infektsioonilisuseks" - 1 õppematerjal

Putukate, vetikate ja ainuraksete suured DNA genoomsed viirused

Esimene selline viirus - PBCV-1 (Paramecium bursaria Chlorella virus 1) avastati 1981 aastal ainuõõse organismi sümbiontsest Chlorella’st. PBCV-1 virionid PBCV-1 on lüütiline viirus, mis paljuned hästi vetikakultuuris. Tema virioni diameeter on 175- 190 nm (T=169) ja sellest ulatuvad välja paindlikud ”oga-laadsed” struktuurid. Vetikate viiruste virionidele on omane membraani olemasolu. Membraan asub virioni välimise glükoproteiinse kapsiidi all ja on vajalik virionide infektsioonilisuseks. Virioni massist moodustavad valgud 65%, DNA 21-25% ja lipiidid 5-10%. Kokku on virionis üle 110 erineva viiruse kodeeritud valgu, millest vähemalt neli asuvad virioni pinnal. Peamine kapsiidivalk on 54 kDa glükoproteiin (40% virioni massist). Rakuseinata vetikarakke PBCV-1 virionid ei nakata. See on seotud sellega, et virioni seondumiseks vajalik retseptor paikneb vetikaraku seinas. Virionide välispinnal paiknevad