närvirakkudeks. Teadlased töötavad üheskoos tüvirakkude eri kasutusviiside suundadel, katsed tõotavad palju, ent kaugeltki mitte kõik saladused ei ole veel lahti harutatud. Tüvirakkude abil loodetakse ravida ka südamehaigusi, kasvajaid ja suhkurtõbe. Lätis näiteks tehakse tööd müokardi infarkti ja suhkruhaiguse rakuteraapia osas. Infarktikoldesse viiakse tüvirakke, millele antakse kaasa keemilised juhised, mis panevad need diferentseeruma südamelihase rakkudeks. Niiviisi kaob infarktikolle ja tekib uuesti töötav südamelihas. Diabeediravis üritatakse aga tüvirakke muuta insuliini tootvateks rakkudeks ja viia need haige kehasse, kus need jäävad elama. Inimene ongi diabeedist prii! Arvatakse aga, et tüvirakke saab tulevikus tarvitada immuun-, ainevahetus- ja närvisüsteemihaiguste ravis.
2. PUNASED INFARKTID moodustuvad nekrotiseeruvasse alasse naaberpiirkonnast kapillaarsete anastomooside või veenide kaudu vere sissetungimise tagajärjel. Sellisest verevarustusest ei piisa infarkti piirkonna rakkude elushoidmiseks, kuna veri on tunginud läbi kahjustatud veresoonte seina kudedesse. Selline kahjustusala on verest tingituna punase värvusega. Kõige sagedamini kopsukoes. Infarkti kolde koed neelduvad ja imenduvad ning tekkinud defektis vohab sidekude, mis hiljem armistub. Kui infarktikolle infitseerub mädatekitajate mikroobidega, kujuneb abstsess. Isostenuuria- uriini kontsentratsioonivõime täielik puudumine. Uriinieritus ei ole kontsentreeritud neerude poolt ja omab sama osmolaalsust, mis plasmagi. Osmolaalsus näitab osmootselt aktiivsete osakeste (lahustunud ioonide) molaalset kontsentratsiooni ühes kilogrammis vees (Osm/kg vee kohta). Plasma osmolaalsusel on oluline osa vee ja elektrolüütide ainevahetuse reguleerimisel, selle suurenemine (arenev vee
annaabi.ee 
