Uurimustöö eesti-, tori- ja eesti raskeveohobusest
kirjeldab kuidas ja missuguseks nad kujunenud on, ka kasutuse poolelt. Teine peatükk
kirjeldab hobuste tänapäeva välimikku, iseloomu, kasutusalasid, kolmas peatükk räägib
tõugude olukorrast tänapäeval, tulevikulootustest ja kasutusvaldkondadest. Neljas peatükk
olevenalt tõust, eesti hobusel nende tähtsusest pool-looduslike koosluste säilitajana ja tori
hobuse osas Tori Hobusekasvandusest enne ja nüüd, seda kõike inernetimaterjalide, kirjalike
materjalide ja hobusetõugude kasvatajatega tehtud intervjuude põhjal.
1. EESTI HOBUNE
Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, kelle päritolu pole täpselt teada, kuid kes oli tuntud
juba ennemuistsetel aegadel. Arvatakse, et soome-ugri rahvad kodustasid hobuse varem kui
naaberrahvad, tulles Euroopa aladele hobustega, mitte jalgsi nagu paljud teised rahvad,
seetõttu liigitatakse ta ka põhja-metsahobuse rühma. [1] Siinsed söötmis- ja