Eesti kunstiajalugu 18. sajand kuni 1990ndad
kolm esimest aastat, mille jooksul vaimne ja adimnistratiivne surve oli veel suhteliselt mõõdukas.
Teine algas 1948. aasta paiku kiiresti tugevneva ja ühe jõhkrama survega, mis saavutas maksimumi
1950. aastal ja jätkus peaaegu muutusteta veel paar aastat pärast diktaatori surma.
Juba 1944. aasta lõpul algas eesti kunstnike arvelevõtmine ja organiseerimine NSV Liidu reeglite
kohaselt. Võimude ilmne eesmärk oli maha suruda kunstnike isikupära, mida nimetati "kodanlikuks
individualismiks", ja sundida kunstnikke järgima üleliidulisi eeskujusid.
Eestisse jäänud kunstnike esimeste sõjajärgsete aastate looming oli vähe muutunud. 1930. aastate
lõpul kujunenud käekiri püsis. Tööteema maalimisega jätkasid Johannes Võerahansu, Richard
Uutmaa ja Lepo Mikko, maastikega Aleksander Vardi, lilledega Kristjan Teder ja Elmar Kits ning
portreedega Voldemar Väli.
Venemaa-kogemusega kunstnike loomingus olid nõukogulik temaatika ja stiil silmatorkavamad.
annaabi.ee 
