"individualiseeritumates" - 1 õppematerjal

Eesti mõisaarhitektuur historitsismist juugendini

Saksa uurija Klaus Döhmer on nimetanud XIX sajandi historitsismi põhiliste tunnusjoontena pluralismi ja eksplikatiivsust. Hoonete juures kasutati eri ajastute stiilielemente, enamasti lähtudes ehituslikust praktilisusest, mistõttu võib sel perioodil rääkida arhitektuuri demokratiseerumisest. Eri stiilide osakaal ei olnud võrdne ja peamine rõhk langes keskaja eeskujudele, neogootika kujunes olulisimaks suunaks, vastanduses klassitsismile. See väljendus näiteks individualiseeritumates ja eripärasemates fassaadides, mis sobisid kokku romantismiajastu vaimuga ­ vabama ja lüürilisema suhtumisega ellu. Oluline rõhk oli ka rahvuslikul omapäral, mida arvati kõige paremini avalduvat just keskaja kultuuris. Klassitsismist eemaldumine toimus 1830-40. aastatel, mil mõisamajandust oli tabanud kriis ja neid ehitati vähem. Üleminek historitsismile avaldus arhitektuuris näiteks fassaadide tsentraliseeritusest ning range sümmeetria nõudest kõrvalekaldumises