Ego
loomingulises liikumises seal, kus on temast erinev Teistsugune, mis ei ole Valgus, vaid kujutab
endast Pimedust. Siin peetakse termini Pimedus all silmas järgmist: suurt kaugust
Ühtsusest/Vaimust, suurt individuaalsusesfääri külgetõmmet. Jumal ehk Vaim ei ole ei Valgus ega
Pimedus. Jumal lihtsalt ON. Inglid on Valguse olendid. Kuid loonud Valguse lõi Jumal ka
Pimeduse. Just seepärast viibivad inglid duaalsuse ruumis, väljaspool Ühtsust. Neil on
individuaalsusetaju. Valguse, kui ingli, loomine, tõi endaga kaasa Pimeduse, Mina selle osa, kus
puudub Valgus, loomise. Ja selles polaarsuses on ilu, kuna polaarsus tekitab loomingu
dünaamika. Jumal, puhas olemine ja teadvus, ihkas kirglikult tajusid. Ja Tema tajub läbi loodud
Kõiksuse, läbi Kõiksuse Valguse- ja Pimeduseaspektides viibimise.Jumal ei teadnud, mida
kavatsesid inglid, peale duaalsusesfääri sisenemist, tajuda. Vaat, mida ta ootas: kõike MITTE
TEADA ja tajuda midagi uut