Retsensioon A. Miller "Hind"
Näitlejad kannavad rolle välja filigraanselt. Emotsioone ja liigutusi jälgides tekib tunne,
et see kõik toimubki päriselt, sest kõigile sõnadele reageeritakse nähtava zestiga. Ka
üksteise arvestamine on kõrgtasemel, eriti paistab seda välja Riho Kütsari ja Aarne Mäe
konflikti hetkel, mil viimane neist astub piisavalt palju tagasi, et võimaldada esimesel
justkui hakata kallale tulema, kuid viimasel hetkel on tal piisavalt ruumi hoopis lava
tahaossa rahunema minna. Parima individuaalrolli mängib välja aga Guido Kangur, kes
püsivalt kuulamata vestluskaaslasi, peab maha humoorikaid monolooge, mille võlu
peitub tihti ka rääkija emotsioonides ja kehakeeles.
Muusikalise kujunduse poole pealt kasutati ajastule vastavat muusikat, mida kujundlikult
mängis vana mööbli hulka kuuluv grammofon. Seda kasutati küll vähe, ainult alguses ja
lõpus, kuid see-eest tõi see taaskord juurde humoorika seiga.
Ka eriefektide puhul kehtis sama
annaabi.ee 
