Nõukogude Eesti aeg
möödunud ning asuti elamueitiste kõrval ka avalikke hooneid püstitama.
1970.1980. aastatel võttis kolhoosides-sovhoosides maad uute hoonete ehitamise buum.
Majandid püstitasid oma keskustesse atraktiivseid haldushooneid ja kultuurimaju ning Tallinnas
kerkisid 1970ndate keskpaigast alates olümpiaehitised. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja
Narvas asuti rajama mastaapseid paneelelamurajoone ning samal ajal püüti maal uue tööjõu
ligimeelitamiseks soodustada kooperatiiv- ja individuaalehitust.[16] 1970.1980. aastate
Nõukogude arhitektuuril oli kaks nägu, need olid demokratiseerimise kümnendid, mille ajal otsiti
viise, kuidas vastata inimeste uutlaadi nõudmistele ja soovidele (neil aastatel oli oluline kriitilise
arhitektuuri ja avalikkuse dialoog), ja samal ajal olid need privatiseerumise ja avalikkusest
eemaletõmbumise kümnendid, mille jooksul sündisid peale massilise individuaalehituse (seda
annaabi.ee 
