Oskar Luts
Inderlin oli ta poja üks hellitusnimedest,
mille inspireeris poisi emapoolse vanaema hüpituslaul "Inder-linder-linder-lin". See
on raamat nii täiskasvanuile kui lastele. Ühelt poolt on see jutustus lapsest, kelle elu
suure soojusega jälgitakse, teiselt poolt aga noorest mehest, kelles esimesed isatunded
tekkimas. Intiimsus, nukrus, kohati traagika läbi kerge huumoriprisma on teose
mõjuvuse aluseks.
Analüüs: huvitav on võrrelda "Kevadet" ja "Inderlini". Neis mõlemais tuleb
esile Lutsu lüürilisus ja hingestatud suhtumine oma peategelasse. Vahepeal kirjutatud
näidendites, romaanis "Soo" ja "Suves" seda ei ilmne. Seitse aastat pärast "Kevadet"
isaks saades saabus jälle kevade taas oli hing valla õrnadele tunnetele, hellusele.
Abielu ja pojakese sünd olid kardinaalsed muutused võrreldes eelneva
sõjateenistusega poissmehena. "Inderlini" kirjutamise muusaks oli seesama habras elu