Zoosemiootika
kulukad, et neid ei ole võimalik võltsida, sest vastasel juhul püüaks iga olend jätta
endast kommunikatsioonis muljet kui millestki, mis ta tegelikult ei ole (nt
paabulinnu saba kaalub mitu kilo, temaga on väga raske lennata – fakt, et
isaslind suudab sellise sabaga ellu jääda, lubab järeldada, et isendil on nii head
geenid, et saab võimalike kiskjate eest siiski põgeneda). Lisaks on olemas hulk
signaale, mida ei ole võimalikki võltsida, kuna on nii tugevas indeksiaalsus seoses
oma referendiga (nt pikkus – raske võltsida, elusolend lihtsalt nii pikk, kui ta on;
samuti, kui kõrgele hüppab – sageli pulmarituaalides). Võib olla ka sotsiaalne
süsteem, mis hoiab kommunikatsiooni ausana (nt makaagid annavad kere peale,
kui mõni isend toidukohta teistele kätte ei näita, vaid ise ära sööb). Samas
leitakse siiski võimalusi võltsida selliseid koode, nt kaeluskaru teeb oma
käpajäljed kõrgemale puule, ronides sinna, kui grislikaru, kes on poole suurem.