Sissejuhatus romaani filoloogiasse
karolingide renessanss 8. saj.
Pärast 9. saj: Ladina keele püsimine teadus- ja kirjanduskeelena. Filosoofia, religioon, matemaatika, 16. saj
kirikureform.
Vulgaarladina keel- rahvaladine keel, kõik ladina keele normeerimata variandid, mitte üks konkreetne
sermo urbanus (linna keel), eruditus (haritlaste), perpolitus (viimistletud), viri eloquentis oratio (kõneosava in
keel); sermo usualis (kõnekeel), cotidianus (igapäeva), vulgaris (rahvakeel), proletarius (lihtkeel), inconditus
(kohmakas), plebeius (rahvekeel), rusticus (maarahvakeel)
Vulgaarladina keele otsesed allikad:
1. Epigraafilised allikad- pealis-ja raidkirjad esemetel, hoonetel, hauakividel. Kirjutamise aega ja kohta on
lihtne kindlaks teha, säilinud originaalis. Kirjutatud tavaliselt esemete autorite poolt nt käsitööliste poolt, seega
keelelised kõrvalekalded.
Theodor Mommsen Corpus inscriptionum latinarum (100 000 epigraafi 3. saj. e. Kr. 4. saj. p. Kr.)- 16 köidet
2