V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Meister Denis Le Mercier, Pariisi pimedatemaja valitseja!» -- jne., jne., jne.
Olukord muutus väljakannatamatuks.
See veider saade, mis näidendi jälgimise raskeks tegi, vihastas Gringoire'i seda enam, et ta
enese arvates tükk. järjest põnevamaks muutus, puudusid ainult tähelepanelikud kuulajad.
Tõepoolest, oli raske kujutleda sisukamat ja dramaatilisemat teksti. Sellal kui proloogi neli
tegelast oma kitsikuses kaebasid, ilmus äkki nende sekka Venus ise, vera incessu patult dea
ilusas tuuni-kas, millele Pariisi linna vapp oli maalitud. Venus ise pidi olema kõige kaunim
naine, kel õigus on delfiini endale nõuda. Jupiter, kelle kõue garderoobist kuuldi, toetas ta
nõudmist, ja jumalanna oleks ta saanudki, või lihtsalt öeldes, olekski dofäänile mehele
läinud, kui Venuse võistlejaks poleks ilmunud noor tütarlaps valges
Kõnnakus oli tunda tõelist jumalannat (lad. k.).
41
damastis, käes karikakar' (Flandria printsessi läbipaistev sümbol)