Paanikahäire erineb tavapärasest paanikast sellepoolest, et hoog esineb olukorras, kus paanikal ei ole ilmselget elu alalhoidvat otstarvet. Häire tekkepõhjuste kohta on mitmeid erinevaid teooriaid. Bioloogilise teooria pooldajad usuvad, et tegemist on normaalse kaitsemehhanismi sünnipärase häirega ehk siis peamiselt biokeemilise või neuroloogilise probleemiga. Paanika tekkimise künnis on erandlikult madal, mistõttu paanikahood tekivad suurema impulsita. On uuritud mitmeid erinevaid närvisüsteemi neurotransmittereid, kuid lõplikke tõendeid täpsete toimemehhanismide kohta ei ole saadud. Kognitiiv-käitumusliku teooria pooldajate meelest tekivad paanikahood valesti tõlgendatud sisemiste impulsside ajel. Tegemist ei ole seega sünnipärase, vaid õpitud reageerimisviisiga. Lisaks ülalnimetatutele on olemas veel mitmeid koolkondi, kellel on haiguse suhtes oma, teistest pisut erinev arusaam. Kindel on ainult see, et
Intertekstuaalsus, fragmentaarsus, eklektika, Autori osalemine teose tegelasena, Postmodenistlik kirjanik saab kirjutada ainult iroonilises võtmes 2. Linda Hutcheon peab paroodiat “postmodernismi perfektseks vormiks” (Hutcheon 2000: 11). Lisaks näeb Hutcheon postmodernismi ühe iseloomus- tavama joonena “ajaloolist metafiktsiooni” 3. Fredric Jamesoni meelest on postmodernismile omane pastišš. Pastišš on “tühi, ükskõikne paroodia”, paroodia ilma naeruta, ilma satiirilise impulsita, imiteerimine. Autori suhtumine ei ole seega satiiriline, vaid ükskõikne. Pastišš on “kuju tühjade silmadega” 4. 5. Nii lugeja kui ka tegelane on püütud lõksu, kus ta peab tegema valikuid (millist käänakut või tähendust valida), ja puudub vähimgi vihje selle kohta, millist otsust teha. Ka teksti ennast võib pidada tühjaks labürintseks struktuuriks, tühjaks varjumaailmaks, mis vaid ootab lugeja sisenemist
annaabi.ee 
