Oskar Luiga
Dessantpataljoni ülem, kuulnud ägedat tulistamist, oli tulnud arvamisele,
et see võis olla pärit punaste soomusautolt, millel kuidagi oli õnnestunud Rõuge suunast läbi
murda ja nüüd oli teel Sännasse. Ta oli sellepärast kogu dessandi jalule ajanud ja välja
tormanud, et vaenlasele valmistada väärikat vastuvõttu. Suureks rõõmuks selgus siiski, et
tulija oli rongiülem ise oma joomavendadega.
Luiga astus sirgelt ja erksalt autolt maha ja pidas juurderutanud meestele improvisseeritud
kõne, mis võeti vastu suure lõbususega ja naerurõkatustega. Mehed hurraatasid, tõstsid lõpuks
Luiga toolile ja kandsid teda sellega ringi. Varustus laaditi maha, seisime rahulikult vesteldes
auto juures, kui äkki nägime kampa sõdureid lähenevat, kandes pianiinot sama, mille olin
leidnud oma esimesel luuresõidul.
Et veenda Luigat instrumendi kõlblikkuses, otsiti kuskilt välja ka pianist, kes klaverile hääled
sisse pani
annaabi.ee 
