) Iga noot tähistab ühte helikõrgust. Igal noodil ja pausil kindel vältus. Mitmehäälsus keskaja muusikas Kirikumuusika oli arvatavasti sajandeid ühehäälne (kuna pikka aega kestis suuline traditsioon, siis kindlad tõendid ilmnevad alles noodikirja kasutusele võtmisest alates), esimesi mitmehäälse laulmise kirjeldusi on leitud 9.sajandi ülestähendustest, esimesed säilinud noodikirjanäited aga 11. sajandist. Suuliselt rahva seas levides omab ühehäälne muusika enamasti improvisatsioonilisust ning on väga harva päriselt ühehäälne, sellega kaasnevad lihtsa mitmehäälsuse tüübid: Heterofoonia – ühe meloodia pisut erinevate variantide kooskõla (võib näiteks tekkida seltskonnalaulus, kui meloodia on erinevalt meelde jäänud). Burdoon – meloodiale on lisatud ühel helil või lühikese pidevalt korduva motiiviga saatehääl Parafoonia – sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra madalamal või kõrgemal (keskajal tavaliselt kvart, kvint ja oktav – vahedega)
fs-i jaoks liiga lihtne. fs-i luules asenduvad ametliku poliitika kategoorilised definitsioonid etnilisuse, identiteedi ja rahvusliku kuuluvuse kohta aistingute ja individuaalse enesemääratlusega. Vastandused: aktiivsus passiivsus, öö ja päev jne. fs-i luuletuste tegelased ei ole üliinimesed ega geeniused, vaid need, kes on siinsamas kõrval: abikaasa, tütar, naaber, koristaja, hambaarst. Iidolitesse ja autoriteetidesse suhtub ta irooniliselt. Jürgen Rooste rõhutab spontaansust ja improvisatsioonilisust (nagu Ameerika kirjanduses 40-50ndatel). Kõik pole ainult sotsiaalse vaatenurgaga, kuigi see on väga tähtis ja eriliselt rõhutatud. Teine külg on armastusluule, mida on üsna palju ,,21. sajandi armastusluule" (2008) ,,Onerva ja Leino" (2017) igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma Onerva ja Leino on soome luuletajad. Puudutab ka nende armastusluulet isiklikkuse kaudu. Tal on isiklik vaatenurk armastusele. Ta ei ole varjanud eraelulisi taustu. Seltskonna
annaabi.ee 
