Retsensioon "Alexandra Soumm ja ERSO"
lärmiga mingil määral harjunud. Kuid mida peaksid tegema need, kes ei käi koolis? Asjalood
ei läinud paremaks teises (,,Andante espressivo") ega ka kolmandas osas (,,Scherzo"), kus
sürrealistlikkus veel selgemalt välja paistis. Nii mõnigi kord oli kuulda järgnevusi
kakofoonilistest akordidest, mille kohta kindlasti ei saa öelda huvitav, veel vähem olid need
hetked ilusad. Oli ka suvaliselt kõlanud pikki liine, mis meenutasid pigem harjutust Otsa kooli
improtunnist kui mingit teost. Kolmandas osas oli mõnes kohas kuulda ka eriliselt
eemaletõukavat kriginat. Tasapisi hakkasin aru saama, miks need inimesed vaheajal mantli
järele haarasid. Samas ei tasu teost päris hukka mõista, sest kindlasti on olemas inimesi,
kellele selline muusika meeldib. Mina igatahes nende hulgas ei ole.
4. osa (,,Molto tranquillo e misterioso - Marcato marziale") oli kõla poolest pisut
ilusam, kuid muusikaliselt täiesti seisev
annaabi.ee 
