Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses
Keskaegse kirjanduse jaoks ei olnud isikuväärtust ega idividuaalsust.
Villoni kirjanduses see isiklikkus aga sünnib. Tema roll oma teostes mitte
lihtsalt vaataja, vaid tegutseja, tema meenutab tihti iseenda oma teostes.
Nimelt „Suures testamendis“ ballaadis, mis oli pöördunud tema sõprade
poole, Villon räägib iseendast, oma individuaalsest elusaatusest, aga selle
teose kaudu me saame näha tüüpilise inimese eluteed, kes on pärit
ühiskonha põhjakihtidest. Julgesti ja väga impessiivselt, mis varem polnud
võimalik kohtuda keskaegses lüürikas, Villon räägib oma kaasaegse osatu
inimese tragöödiast, tema kannatustest ja kindasti üksindusest. Tundub
ka, et selle üksinduse meeleolu mõjutas tegelase õnnetu armastus ning
masendav saatus.
Europa renessansi ja humanismi kriisiperioodi kuulub oma
esseloominguga uusaegse Prantsusmaa esimene väljapaistev filosoof
Michel de Montaigne (1533-1592). Michel de Montaigne pärines aadlitiitli