Ta nõudis uusi analüüse aga tulemus oli sama - ta on tõepoolest viirusekandja. Oma sõnutsi sai ta HI-viiruse sugulisel teel. Ta ei olevat kunagi süstinud, mitte kunagi isegi mitte suitsetanud. Mõningaid probleeme on tal olnud alkoholiga. Nakkuse sai ühelt suhteliselt võõralt tüdrukult, kellega tutvus ühes baaris. Ilus tüdruk oli, haletses teda ta kõnehäire pärast. Siis kutsus enese poole koju. Nii see siis juhtuski. Nüüdseks on ta mõttega oma immunoloogilisest staatusest harjunud. Ka on vangla meedikud neile selgeks teinud, et inimesed, kes ei süsti, kes oma tervise eest teadlikult hoolt kannavad, võivad aastakümneid elada. "Lõpuks ei seisa ju ka meditsiin paigal. Räägitakse, et isegi siis, kui korralikult vitamiine tarvitada, võib selle viirusega kümneid aastaid elada." Vanglas olevat enamus nakatunutest narkomaanid. Nendega on lugu tõsisem - nad peavad kõigepealt end nõela otsast lahti rebima. Aga see sõltuvat juba ainult iseendast.
Selliste HI-de teke on raskesti välditav. Samuti võib primaarselt endogeenne infektsioon olla seotud mõne organismis persisteeriva (püsinud, säilinud) infektsioonitekitaja aktiveerumisega (näiteks Mycobacterium tuberculosis). Sekundaarselt endogeensed HI tekitajad omandab patsient haiglasoleku jooksul, need koloniseerivad suurtes hulkades tema nahka või limaskesti. Enamasti on tegemist antibiootikumide suhtes multiresistentsete suurenenud virulentsusega mikroobitüvedega. Patsiendi immunoloogilisest seisundist oleneb, kas tekib HI või mitte. Hospitaalinfektsiooniks loetakse: · haavainfektsioonid, mis ilmnevad 30 päeva jooksul pärast operatsiooni; · implantaadi infektsioonid, mis ilmnevad 1 aasta jooksul pärast operatsiooni. Hospitaalinfektsiooni olemasolu määravad: 1. Kliinilised (t°, infiltraat, turse, punetus, valu jms.) uuringud; 2. Laboratoorsed ( leukotsütoos, C- reaktiivse valgu kvantitatiivne tõus) uuringud; 3
annaabi.ee 
