Antiikaja armee ja sõjapidamine
pidid suuremat osa oma varustusest ja toidust ise kandma, niisiis said leegionärid hüüdnimeks
,,Mariuse muulad" (muli Mariani). Harjutati laagriplatsi üles sättimist ja tehti riviharjutusi.
Kõiki harjutusi korrati erinevates tingimustes, erinevatel aegadel, erinevates keskkondades, et
lahingus mitte kunagi sattuda võõrasse olukorda.
Erioskustega nekrutte õpetati edasi oma eriala vallas ja neist said ohvitserid või spetsialistid
(immunes).
3. Varustus
Leegionites kasutati pistoda (pugio), lühikest mõõka (gladius) või pika teraga mõõka
(spatha, hakkas levima teisel sajandil), torkeoda (hasta) ja kahte viskeoda (pilum), üks
kergem, teine raskem. Need viskeodad olid kolmnurkse peaga st neid oli raske välja
kangutada kui nad juba millessegi olid tunginud, neid kasutati vahetult enne vägede
kokkupõrget. Pilum'i puhul on oluline ära märkida, et ta oli kujundatud ühekordseks
kasutamiseks
annaabi.ee 
