Holokaust
Et vältida
proletariseerunud juutide mahajäämist, menetleti põhimõttel, et jõukamad juudid pidid finantseerima
ka varatute juutide väljarändamist; siin kirjutati vastavalt varandusele ette teatud summa või
väljarändaja maks, millega kaeti varatute juutide väljarändamisega seotud rahalised kohustused.
Peale kulutuste Saksa markades tekkis vajadus ka valuuta järele, et tasuda immigratsioonimaksud.
Saksa valuutavarude hoidmiseks palusid Saksamaa juudiorganisatsioonid välismaa juudi
finantsinstitutsioone hoolitseda vastavate valuutaväljaminekute eest. Nii andsid välismaa juudid kuni
30. oktoobrini 1941 kinkimise vormis selleks ümmarguselt 9 500 000 dollarit.
Vahepeal keelas SSi Riigifüürer ja Saksa Politsei Juht väljarändamise, silmas pidades
väljarändamisega seotud ohte sõja ajal ja okupeeritud idaalade võimalusi juutide väljarände