Erikursus eesti keele ajaloost 2014 (TÜ) - sõnauurimus
moodustatud liitsõnu: emmaemma (’emaema’) ja emmaihhus (’emaihus’). Seda esines
ka Helle, Hupeli, Quandti, Willmanni ja Arweliuse tekstides. Näiteks Hupel on
kirjutanud õpetussõnu järgnevalt: Kui lapse emma, ehk se naene kes emma assemel on,
se am, ennast wihhastab, kui temma roppo ello armastab, kui temma jodik on, ehk
wägga külmaks saab, siis piim lähhäb kibbedaks ja pahhaks ning se laps kedda temma
immetab, tunneb siis wallo; üks tru emma ehk am, kes ei tahha heamelega omma last
surretada ehk haigeks tehha, hoidko ennast keige wihha, roppo ello ja wina jomisse
eest. Piiblitekstis esineb see jumalaema tähenduses, muudes tekstides üldiselt ema kui
lapsevanema tähenduses (koos sellega kirjutatakse ka isast ja lastest), näiteks Uue
Testamendi tekstinäites Agga temma jure tullid temma Emma ja Wennad.
19. sajandi tekstides esineb ema Schüdlöffeli ja Kreutzwaldi kirjutistes. Schüdlöffeli
annaabi.ee 
