V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sel väikesel veidrikul kord puudu peaks tulema sellest ainsast rahast, mis kõlbab sissepääsu
muretsemiseks paradiisi.
Ta ristis oma kasulapse ja pani talle nimeks Quasimodo *, kas tahtis ta sellega päeva
tähendada, millal ta tema leidis, või selle nimega kuidagi iseloomustada oma väikest ja
väetit hoolealust kui puudulikku, visandlikku olendit. Tõepoolest, küürakana, ühesilmsena,
kõverjalgsena oli Quasimodo ainult «peaaegu» inimene.
8
0
III. IMMANIS PECORIS CUSTOS, IMMANIOR IPSE'
Ent nüüd, aastal 1482 oli Quasimodo juba suureks kasvanud. Juba mõnda aastat oli ta
Jumalaema kiriku kellalööja oma kasuisa Claude Frollo armust, kes oli saanud Josasi
ülemdiakoniks oma läänihärra Louis de Beaumont'i armust, kes omakorda aastal 1472,
pärast Guillaume Chartier' surma oli saanud Pariisi piiskopiks oma patrooni Olivier le Daimi
* armust, kes oli Louis XI habemeajaja jumala armust.
Quasimodo oli niisiis Jumalaema kiriku kellalööja. Aja jooksul oli mingi tihe side