"immaanuelile" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

paletega, kilavate silmadega -- niisugune oli see kuradi näo järele loodud inimene. Aga kui Indrek teda nõnda vaatles, viirastus tal äkki midagi kaugest minevikust. Midagi selletaolist oleks ta nagu kuski mujal näinud. Õige! Just nii! Selletaoline oli see Pearu koer, keda isa kerisel särisevate vorstide lõhnas jõuluõhtul armetult peksis ja ahjuhargiga veetünni vajutas ja kes surmahädas hüppas tagakambris lauale, kus jättis musta jälje avatud palveraamatus Immaanuelile. See jälg peab küll praegugi seal olema -- mõtles Indrek, ja äkki hakkas tal sest ammu surnud karvasest koerast kahju, sest ta arvas veel praegu nägevat tema kilavaid silmi pimedast nurgast tünnide vahelt. Härdal meelel tõusis ta istmelt, et jumalaga jätta, sest ta ei võinud enam näha ega kuulda seda vanameest, kes tuletas talle meelde vorstide lõhna ja vaeseomaks peksetud koera, sest see omandas ihu- ja hingehädas nagu inimese näo. Aga