Emil Durkheim
sotsiaalsetel reeglitel on võim määrata inimkäitumise aktsepteeritavuse piire. Seega,
kui ühiskonnal on võim rakendada sundlust (coercion) väliste sotsiaalsete reeglite ja
kohustuste näol indiviidi üle, näitab see, et individuaalsed käitumise viisid tulevadki
konkreetselt ühiskonnast, mis viitab indiviidi positsioonile laiemas sotsiaalsete
reeglite ja tavakohaste piirangute võrgustikus. Siit ka vastulause imiteerimisteooriale,
kuidas saaks rääkida välisest sundlusest, kui ühiskonda inimeset väljaspool pole
olemas. Durkheimi järgi on sotsiaalsed faktid just see faktiline tõestus reaalsusest, mis
asub väljaspool indiviidi (Morrison 2006: 189-190).
Et mitte siiski väita, et indiviidil puudub üleüldse eneseväljendus võimalus, siis leidis
Durkheim, et on oluline teha vahet sotsiaalsete ja individuaalsete faktide
(enesekohased privaatsed tegevused nagu nt magamine, söömine, arutlemine jne)