Muinasjutt "Unes tantsija"
alla langes, justkui õrn esimene lumi, mis taevas nii vaikselt ja hääletult hõljub.
Marlenel oli südames rõõm, kuid hinges kurbus, sest ta teadis, et see õhtu ei
kesta igavesti ja peagi saabub hommik, mil peab naasma halli reaalsusesse.
Tants jõudis lõpule. Publik juubeldas rohkem kui tavaliselt, kuid Marlene ei pannud
seda tähele, sest temal oli silmi vaid tema ees seisvale noormehele. ,,Mis su nimi
on?" küsis tüdrukult oma imetletavalt. Noormehe nägu muutus küsimuse peale
kurvaks. ,,Ma palun, ära küsi, vaid nii saan sind aidata," vastas noormees
mahedal häälel ning tõmbas käega õrnalt üle Marlene põse, järgides kõiki tema
näokontuure. Tüdruk oli segaduses. Ta ei mõistnud, miks poiss nii ütles. Ta tahtis
temalt veel midagi küsida, kuid juba tundis ta, kuidas unenägu taandub ning
hommik ligi hiilib.
Ärgates tundus tüdrukule, et tema jalgadesse on tulnud uus jõud, kuid kuidas ta