Sissejuhatus religioonisotsioloogiasse
Usu sisu eriti ei uurita. Teoloogilised argumendid jäetakse välja. Vaimse sfääri
tunnetamine ei ole praeguste vahenditega võimalik.
Metodoloogiline agnostitsism.
Aga: ka sotsioloogidel on oma tõekspidamised ja usk, mis on teadvustamata.
Teaduse liikumapanevaks jõuks on kahtlemine. Üheks uurimismeetodiks on
enesestmõistetavuste kohta pärimine (kuidas on ühed või teised sotsiaalsed konstruktid
loodud?)
Kas uususundid teevad ajupesu? Mis juhtub imetervenemise ajal? Kahtlus -> tuleb uurida.
Üleolev intellektuaalne vaatenurk, hukkamõistev suurkiriklik seisukoht, skandaali-
maiguline meedia, hüsteeriline antikultuslik liikumine, sektiliikmete ülistav suhtumine -
millega on tegelikult tegemist? [Aga ka see, mis religioonisotsioloogia loob, on
konstruktsioon.]
,,Tõde, puhast tõde ja ainult tõde" humanitaar- ja sotsiaalteadustes tuvastada ei saa.
Teaduslik tõde ei ole mingi igavene tõde; on kirjutatud mingitest teooriatest ja
annaabi.ee 
