Imetamisega seotud müüdid ja väärarusaamad 1. müüt: Imikule tuleb anda lisaks rinnapiimale ka vett, sest janu ei saa rinnapiimaga kustutada. Esimesed kuus elukuud ei vaja imik lisatoitu ega -vett, talle piisab täiesti rinnapiimast, milles on olemas kõik vajalikud ained, ka vesi - rinnapiim koosneb valdavalt (87%) veest. Janu tekkides soovib laps rinnale saada, palava ilmaga tihedamini kui muidu. Lisavee andmine võib aga mõjuda halvasti imetamisele – laps ei taha nii tihti rinda, sest magu on täidetud veega. Sellest tingituna piima tootmine võib väheneda. 2. müüt: Kui imetav ema jäi haigeks, siis tuleb imetamine lõpetada, sest muidu võib haigestuda ka imik. Haigused ei levi rinnapiima kaudu. Imetamisega tuleb kindlasti jätkata, sest rinnapiimas leiduvad bioaktiivsed ained, mis tugevdavad imiku immuunsust ning ta on haigusete suhtes vastupidavam. Väga väheste tervislike seisundite puhul tuleb imetamine lõpetada (nt HIV,
Vere ilmumine pruunide või valgete lohhiate perioodil võib viidata patoloogiale. Munasarjad Kõrged rasedusaegsed östrogeeni- ja gestageenitasemed suruvad hüpotalamus-hüpofüüsi telje tsüklilise talitluse alla. Ka pärast sünnitust ei taastu tsüklilisus kohe, ehkki östrogeeni- ja progesteroonitasemed langevad järsult mõne päeva jooksul, vaid ema vere proklaktiinikonsentratsioon püsib tänu imetamisele kõrge. Seega on mõistetav, et mida intesiivsemalt, sagedamini ja kauem naine imetab, seda hiljem algavad ovulatsioonid ja menstruatsioonid. Mõnede uurimuste andmeil toimub ovulatsioon imetaval naisel keskmiselt kaheksa kuud pärast sünnitust, mitteimetaval aga juba neli kuud pärast sünnitust. Piirid on looulikult väga liikuvad ja raseduse vältimisel ei saa loota ainuüksi imetamisele kui ovulatsiooni pärssijale. Esimesed menstruaaltsüklid on anovulatoorsed, seepärast ei tähenda
annaabi.ee 
