Isadora Duncan
kui ka liigutuste iseloomu osas. Lisaks eelmainitule viis Isadora Duncan tantsu nende
inimesteni, kes varem tantsuetendustel ei käinud, ja taastas tantsu maine kunstnike
ringkonnas.
Kokkuvõte.
"Ta on meie ise, enne kui elu õpetab meid "mõistlikuks" (ambitsioonituks) selle suhtes, mida
loodame saavutada," on kirjutanud Fernand Divoire. "Ta on meie ise hetkel, mil oleme ühtsed
loodusega. Temas on süütus ja nooruslik imestustunne kõige elava suhtes. Tal on kaastunne,
mis ei lange valusse ja inetusse, vihkamisse ega kurbusesse. Ta on innukas ja eelkõige julge.
Ta lõhub maha ukse isegi siis, kui see tapaks. Ja kuna me kõike seda tunneme, tekitab ta meis
tohutu vabanemise, taipamise meie endi võimalustest. Ta õpetab meid hinda mitte arvestama,
vaid vaatama, mida tuleb teha, ja siis see täide viia. Just seetõttu on tema tants paljudele
inimestele kui ilmutus, usuline kogemus. See on neid muutnud." (Blair 1986: XII)