V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Ja Vahetajate sild oli ülalt tervenisti vaipadega kaetud!»
«Ja kui legaat mööda läks, lasti sillalt üle paarisaja tosina igasuguseid linde lendu. See oli
alles tore, Lienarde!»
«Täna on veel toredam,» lausus lõpuks vahele nende kaasvestleja, kes neid kärsitult pealt
kuulas.
«Teie olete siis kindel, et müsteerium on ilus?» küsis Gisquette.
«Kahtlemata,» vastas ta ja lisas teatud uhkusega: «Mina olen tüki autor.»
«Kas tõesti?» hüüdsid noored tüdrukud väga imestu-nultA
«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes
lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.»
«Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille.
Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni
silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse
osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud
annaabi.ee 
