E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Vannu seda!»
«Ma vannun.»
«Aga kuidas võid sa inimese silmade eest ara kaduda ja maa põhja vajuda?»
«Ma ei või seda ega mingisugust muud imet'
171
teha, aga ma olen munkadelt ja võõramaa tarkadelt mõndagi õppinud tegema, mis õpetamata
inimeste meelest ime on. Ara nõua seletust, sest ma ei või seda praegu veel anda. Mõtle aga
selle peale, et sellel, kes suuri asju ette võtab, ka suuri abinõusid vaja on.»
Rääkija viskas mungaktiue seljast ja seisis sõjamehe riides, imestavate talupoegade ees. Ta
rääkis neile vägevaid sõnu, mis kui teravad mõõgad nende südametesse lõikasid, nende
uinuvat
vaimu raudse käega unest üles raputasid. Ta sundis neid unustama, et nad pärisorjad,
pärisorjade pojad ja lastelapsed olid, laskis neid vabade esivanematega üheskoos mehiselt
võidelda ja pärast verist võitu õnnelikku rahu maitsta. Siis jälle kukutas ta neid kõige
sügavamasse orjuse ning viletsuse põrgusse ja näitas neile, kuidas sealt üksainuke kitsas,
raske