E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
sinakas suits keerles mustavaist tukkidest üles ja ühines kõrgel õhus ujuvaks hallpunakaks
pilveks.
Viimaks roniti sadulasse ja hakati pikkamisi lossi poole sõitma. Jutuhäält ei olnud kuulda.
90
Toored sulasedki ei julgenud kiitlema hakata. Võit oli vähe au toonud.
Metsa talu varemed aurasid kuni ööni. Siis tibas hõre vihm maha ja kustutas viimse sädeme
sütehunnikust. Kõrge korsten seisis veel kaua püsti ja varesed, kes ammututtavaid hooneidv
enam ei leidnud, keertesid imestavalt kraaksudes tema ümber. Talv tuli ja mattis riismed lume
alla. Üks pesast aetud hunt pesitas enese tühja ahju. Korstna süsimust pea muutus
lumivalgeks.
Varesed siblisid vahel ta paruka maha, aga ta sai jälle uue. Tükk tüki järel pudenesid kivid
lahti
ja viimaks lükkas vali tuulehoog ta vana kere niisuguse mürinaga ümber, et ahjus pesitsev
hunt
kohkunult välja putkas ja enam tagasi ei tulnud.
XIII
Kevad tuli -- 1343-nda aasta kevad.